ehh.

Jõulud. Ei ole eriti hea. Ei tunne pühade tunnet. Nukker on. Söödi ja joodi ja avati pakke. Oli küll tore, et kõik jälle koos on, aga miski on puudu. Ma ei taha üldse kurta. Pole tegelikult põhjust.
Jah. Tahks välja jalutama minna ja suitsu teha. Veidike aega eemal olla. Siis on ikka põhjust tagasi tulla ja uue hooga alustada.

el Orfanato

Ma ei saa aru, miks on morbiidsusest saanud vahva ja noortepärane trendielement! Vaatan Koolifilm 2007 töid. Puha surm ja valu. Miskid kuuenda klassi poisid olid valmis meisterdanud linateose "The Dead", kus üks poiss teisi mängupüssiga lihtsalt viis minutit järjest maha nottis. Tegelikult on see raudselt täiesti normaalne.

nojah

Eile hommikul roomasin ringi - tuumapohmell. Õhtuks ei olnud ikka veel toibunud. Istusin peale järjekordset pöffielamust venes ja passisin paar tundi lihtsalt tühja. Alkohol ei tahtnud alla minna. Kohutav ebaõnn. Südaööks läksime Iiega Kosmosesse ööfilmile. Hispaania õudusfilm "Orbudekodu" - kõlas nagu iga teine labane õudusfilm. OO viga. Tegemist oli kõige hirmsama filmiga maailmas. Iie peitus mantli alla ja kallas end veiniga üle. Mina peitsin end kampsuni kaeluse taha ja venitasin viimase lootusetult välja. Pohmell ehmatati leebemaks.

Levikas oli puine nii eile kui ka päev enne seda. Laupäeval polnud lihtsalt rahvast ja reedel olin ma lihtsalt liiga pahur ja purjus. Fiasko. Tekkis mõte, et peaks ikka veidiks Tartusse sõitma, seal ei pea vähemalt joomises pettuma.

Kool saab nüüd varsti otsa. Ei ole tahtmist eksameid ega esseid teha. Mõte ei jookse.

Varsti saab Berliini. Ei tea kas öömaja seal ikka on.

õhtu töö juures

Teenindaja: Tere!
Klient: (Juhm jõllitus ja altkulmu pilk) Tere...
VAIKUS
K: Mis teil hea on?
T: (sügav, ent märkamatu ohe) Oi, meil on kõik hea.
K: No nii te peate ju ütlema, aga mis teil tegelikult hea on?
T: Ahaa, no, vaadake, ma ei oska ju ütelda, kas te tahate midagi juua või hoopis miskit hamba alla või hoopistükkis midagi kangemat...
K: No ma tahan midagi head!
T: Ahsoo, noo, siis näiteks šokolaadijooki või mõnda maitsavt kohvi.
K: Ei šokolaadijooki ma ei taha - seal on sool sees.
T. Meil on ka sellist šokolaadijooki, kus pole soola see. Näiteks lihtsalt tavaline šokolaadijook.
K: Ei seda ma jõin, seal oli sool sees.
T: Nonoh, aga ehk siis mõnd kohvijooki või teed?
K: Mis teed teil on?
T: Et seal teie ees on kõik need purgid kenasti reas, saab ise vaadata ja nuusutada ja puha...
K: Aga kas teil punast teed on?
T: Ei punast teed meil tõepoolest kahjuks ei ole, aga...
K: Aga viimati teil oli punane tee, mingi puuviljatee...
T: Jah meil tõepoolest on puuviljamaitselist musta teed, aga kahjuks pole see punane tee.
K: Aga see on ju puuviljatee.
T: Jah, aga must puuviljamaitseline ei ole teps mitte punane tee.
K: Siis see on vist halb.
T: Ahah.
Vaikus
K: (pöördub oma seni vaikinud sõbra poole) Ma ei tea, siis ei ole midagi head.
Sõber: Oi aga mina sõin ükskord küll seda kommi, see oli nii hea, aga ma ei mäleta mis komm see oli, see oli mingi trühvel. (küsiv pilk teenindajale)
T: Jah, mingi trühvel... noh, ee, kõik need siis letis on šokolaaditrühvlid. ma tõesti ei kujuta ette, et millist...
S: eiei. see oli jah mingi šokolaadiga, mingi trühvel...
T: (käsi tõmbub trühvlitangide ümber tugevamini rusikasse) Jah, aga kas see võis olla heleda või tumeda šokolaadiga...piimašokolaad või hoopis valge...
S: Seal oli mingi asi ka peal.
T: Mingi asi?
S: jah, mingi muster.
T: Äkki selline (haarab suvalise kommi)
S:Vist oli jah see...
K: Aga mida head te siis ikkagi pakute?
T: kas juua või süüa?
K: ma ei tea
T: ahah
S: Võta ikka kommi ka.
K: Ei ma ei taha, need on liiga magusad.
S: Aga võta mõni mõru.
K: Neil ei ole.
Teenindaja kaalub, kas klienti kommiga visata.
T: Aga äkki siis kohvi?
K: Nii hilja kohvi, siis ma ei saa öö otsa magada...kui teil just kofeiinivaba kohvi pole?
T: Kahjuks mitte.
K: No muidugi pole...
T: jah....
K: no, ma ei tea, ma võtan siis mahla...

Lugu ei baseeru reaalsel elul. Kui, siis ainult veidi.

istun üksinda, teised vaatavad telekat...

Eile vaatasin filmi My Private Idaho. Nüüd olen oma nooruses ja rumaluses võtnud pähe idee, et kõige õilsam ja romatilisem amet maailmas on oma haigel ja rõvedal moel just prostituudiamet. Ühtlasi lõpetasin just minut tagasi oma tantsuajaloo eksamiessee kirjutamise teemal Tants diskoajastul. Tõestasin endale, et akadeemilise hägu ajamine on võimalik tõepoolest igal elualal.

Huvitav, miks on enesemüümisega seotud temaatika mind alati võlunud. See on vast kõige ehedam näide enese täielikust alistamisest. Ent kontrollitud ja niivõrd-kuivõrd vabatahtlikust alistamisest.

Igatahes, võtaks nüüd ühe sigareti.

Teguderohke oktoober

Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas see juhtus, aga senini on oktoober olnud üks sündmusterohkemaid kuid sellel aastal. Etskae nalja...
Esiteks löödi mind kohe šokeerivate uudistega vastu vahtimist. Ühel hommikul kui Tiina Olleks otsustas haigeks jääda, läksin ma vabaksjäänud ajast rõõmsalt oma perearstile külla. Kaua need kurgumandlid kavatsevad siis ikka paistes olla ning hingamist ja söömist takistada. Kartulipudrust ja supist oli kah juba päris kõrini. Hämmastaval kombel võeti mind kohe vastu ja hakati peale kiiret ülevaatust küsimustega pommitama. Ikka, et kus ja millal ja kellega... Muutusin kahtlustavaks ja hakkasin targu puiklema. Küsimused muutusid üha jultunumaks ja mina tundisn ennast vaikselt tooli sisse vajumas ja hambaid krigistamas. Lõpuks võeti mult umbes pangetäis verd ja lubati järgmiseks päevaks teatada, kas mul siis on HIV või mitte.

Vereproovi tulemuste saabumiseni värisesin ja kuulutasin maailma lõppu. Takkajärgi on muidugi väga meeltlahutav mõelda, kuidas erinevad inimesed mind erisugustel viisidel lohutada proovisid. Kohtasin lähenemisi seinast seina ja kaugemale veel. Põhilise strateegiana kasutati eitamist - eieiei, see pole võimalik, seda pole olemas, sellist haigust polegi kunagi olemas olnud, sa eksid, see on kõigest külmetus ja üleüldse, mida need arstid ikka teavad. Siis kohtasin veel halvasti varjatud hüsteeriat - issand, misasja, päriselt, aga mis siis saab nüüd, jumal hoia, mis nüüd saab...ei, tähendab kõik on ju ikka hästi, ma usun küll, et kõik on korras, jah, oh...no jumal hoia, aga kuidas sa nüüd siis nii, oh...(teksti andes tagane teise ruumi ja kata nägu esimese ettejuhtuva asjaga)
Siis tuleks kindlasti ära märkida ka vahva võllahuumori (senini mu isiklik lemmik), absoluutse uskmatuse ja teema pideva kõrvalejuhtimise (ahsoo, nojah, põnev, aga muide, kas te eile seda dokumentaalfilmi vaatasite ETVst, väga põnev lähenemine punarind käblikute toitumistavadele, kas te ei leia...)
Tagantjärgi ei saa ma muidugi üleüldse aru, miks ma seda nii avalikult kuulutasin, aga mis tehtud see tehtud. Ja tänaseks päevaks on selge, et eelnimetatud tõbi mind veel hauda ei vii. Muidugi on siiani veel täiesti selgusetu, mis mul siis siiski viga on, sest vereproovi täielik vastus on tublide laboritöötajate poolt väljaselgitamisel. Sellegi poolest otsustas perearst välja kirjutada antibiootikumi, mille vastu - pole veel kindel. Igatahes ootan ma selle manustamise algusega niikaua kuni mulle mõni veenev põhjus esitatakse või siis vähemalt mainitakse, mis mul viga olla võiks. Kurgumandlid taastasid hiljuti oma normaalse oleku ning vanad sõbrad hapnik ja toit pääsevad taas hõlpsalt külla.

Liisa otsustas oma ema sünnipäevaks väikestviisi fotonäitusega maha saada. Ikka sealsamas, kus pidugi peetakse. Öösel enne suurt pidupäeva riputasime fotod siis üles. Aga ikka sellised suured fotod, mis kaalusid piisavalt, et lõhkuda kõik varemvalmistatud paberkinnitused, mis piltide tagaküljele tamiili jaoks valmis seatud olid. Esiteks võitlesime suure värvilise kaleidoskoop-pildiga, mis algusest peale korduvalt maha prantstas. Siis saime üles võilille- ja autopildi, mis mõningat aega tublisti omal kohal seisid. Lõbus foto rohtukasvanud aiavärvast püstitas aga rekordi ning kokkus alla lausa 4 korda. Kella kolmeks öösel olid kõik pildid lõpuks peale rohkeid strateegiamuutusi tamiili sidumises ja pingutamises üleval. Vaid eelmainitud auto otsustas meie lahkumiseks ühest nurgast end siiski vabaks päästa. Jätsime asja sinnapaika ja põgenesime. Järgmisel hommikul läksime kaema, mitu pilti veel rippumas on. Suur oli meie üllatus (või siis mitte) kui kõik meie riputatud pildid olid alla kukkunud. Ainukesena püsis juba varem paigaldatud foto Liinast. No kui see ei ole märk püsivast suhtest, siis olen ma maailmast küll vist valesti aru saanud:P Kokkuvõtteks sai kõikidele taiestele nõelaga auk sisse torgatud ja tamiil sealt läbi topitud. Näitus sai valmis 25 minutiga. Nii palju siis vanasõnast, et tänaseid toimetusi ära jäta mitte homse varna. Vähemalt sai öösel redelil kõõlumise ja nähtamatu niidi sidumsega ohtralt nalja.

Eile aga suutsin ma sattuda oma esimesse autoavariisse. Sõitsin suurele valgele ront-autole lihtsalt külje pealt sisse. väljusin siis oma suurepärasest korea plastikautost, panin käed puusa ja hakkasin skandaali punuma. Pole ikka ammu nii ebaadekvaatselt reageerinud. Süüdistasin kõiki ja kõike. Lõpuks suutsin siiski mõista, et olen ise loll. Olukord lahenes õnneks suuremate tüsistusteta. Sõidan nüüd lihtsalt kergelt mõlkis autoga ja tunnen piinlikust, et isa selle kordategemise kinni maksab. Väga piinlik.

somnanbuul

Täna hommikul võttis mu organism vastu otsuse ära väsida. Peale seda kui ma joogas korduvalt püstiasendist magama jäin ja kõikide vahvate tasakaalu-venitusharjutuste ajal selili kukkuma kippusin, ei jäänud suurt muud üle kui koju kebida. Nüüd istun siin ja tunnen, et pea käib ringi ja süda on paha, aga palavikku pole ollagi ja veidike piinlik on ka , et koolis ei ole.
Laupäeva õhtul sõitsin Tartusse Karinile külla. Käisime klubis ja jaurasime elu eest. Väga lõbus oli - tuli meelde, milline see tartu elu oli. Zavoodi ei jõudnudki. kahju.
Peaks magama minema nüüd.

need õied ja nõmme raadio

Eile käisime Liisaga Sakus - pliit ajas suitsu sisse ja söögi ostmiseks lugesime viimased sendid kokku, nii et närviline naine minu taga kassajärjekorras sai korduvalt demonstratiivselt ohata kui kohvikoore ja kastmepurgi eest 20sendistes maksin. Rotielu, mis muud. Kuna arvuti, kõlarid ja kõik muu ununes koju, siis kuulasime erinevaid vahvaid raadiojaamu. Kõige sügavama elamuse jätsid öine botaanikasaade avokaadotaime emas- ja isasõite erinevusest ning hommikune nõmme raadio programm, mille läbiviija oli põhimõtteliselt igasuguse progressi kui sellise absoluutne vastane. Tere tulemast, sõnavabadus!
Homsest hakkan aga jälle tööl käima, neljas aasta jookseb - väga piinlik, mina olengi elupõline kohvikutöötaja. Hanna tuppa kolimisest ei tulnud nüüd kah mitte midagi välja, sest see anti nii kiiresti järgmisele elanikule üle, et ma ei jõudnud isegi suud lahti teha.
Neljapäeval on jazzis arvestus. Tõotab saada nalja.
Igatahes.
(hakkan varsti samastuma pensionäridega - toit on poes tõesti hirmus kallis)

jooga

Ma ei ole viimasel ajal peaaegu mitte midagi koolis käimise kõrval teinud. Ma olen keskendunud ühele asjale. Seda pole väga ammu juhtunud. Ainult rõõm.
Hirmust ülesaamine võtab veel aega. Töö aga juba käib.
Kõige selle kõrvalt on pea õlgade vahelt kuhugi kaugustesse ära kadunud. Pilk on udune ja mõte töötab uuel harjumatul režiimil.

Veetsin hiljuti vahva rohelise pärastlõuna oma suurepärase õega. Täielik nali. Aeg-ajalt kohtan temas tuttavaid käitumismalle ja hoiakuid. Noh, mis seal ikka öelda, ajalugu- see neetud targutaja - tõesti armastab end korrata.
No mis ma ikka räägin siin.

P.S. Mulle on saanud selgeks, et jooga ei meeldi mulle eriti. Või siis üldse.

rütmistatud lahing

Täna sain teada, et kujunditeta mittejäljendavates pärimuslikes viljakustantsudes esineb rohke ekstaatiline hüplemine. Millesse olen ma end küll seganud? Mitte ei oska seisukohta võtta. Oli siis seda tõesti nüüd tarvis? No ju siis oli. Metsa kõik muu, hakkan siis uuesti pihta. Küllap on seekord resultaat parem. Peab olema.

Laupäeval sai kõige muu seas siis ka 1. septembrit tähistatud. Vanad kombed ei paista kuskile kadunud olevat. Kui kord juba vere maitse suhu saadud, siis naljalt enam ilma hakkama ei saa. Või pigem ei taha. Verd igatahes paistab veel aga jaguvat.

Jah.
No ma ütlen. Hommikul ärkan ja vaatan, mis juhtub.

come chicken yes

Olime Sophiega kanutis. Festival lõppes absurdiga. Hea.
Hiljem keerutas ta Raekoja platsil tuld ja tiksus koos minuga Polümeris. Sellist inimest, kes õhtu kulgedes end peaaegu kogemata süütab, ent sellest erilist numbrit ei tee saab ainult imetleda ja armastada. Veel hiljem tegime statoili-pikniku.
Ei ole tõesti miskit uut siin ilmas...
come chicken yes indeed.

Paratsetamool - parim vitamiin

Haige olla ei ole tore.
Täna lubasin endale, et - maksku, mis maksab - aga nüüd saan kohe terveks. Sõin ära ploki paratsetamooli ja tundsin, et energiat ja teotahet on kohe hulgi. Ronisin siis kohe linna peale kah. Ikkagi kaks päeva kodus passitud, kaua siis võib? Käisin ja tegin kanutis baari. Paistab, et hakkan seda lähitulevikus häirivalt tihti tegema. Vähemalt saan kõiksugu põnevaid etendusi vaadata. Arvan, et olen varsti ise ka tantsuteatri nägu.
Rääkisin telefonis täna ka Kaisaga, kes siis juba teist päeva sõbralikus Soome vabariigis elab. Pajatas teine, et eelmisel öösel oleks nad Kataga peaaegu kuuse all pidanud magama, sest põhjanaabrite põhjalik bürokraatia ei võimaladnud neile ühiselamutoa võtmeid, kus - kusjuures - nagu täna selgus, pole vooditel isegi mitte madratseid. Vot sulle hõimuvendade heaoluühiskonda. Samas võib see vabalt olla ka eraldi madalama standaridega ühiselamu Ida-Euroopa välisüliõpilastele. Euroopa Liidus mõeldakse teadupärast ju kõigele. Ei maksa siis eesti üliõpilasi kohe madratsite ja muude luksusmugavustega ära ehmatada, unustavad veel äkki siis õppimise kah ära ja lamavad päev läbi voodis.
Homme olen sunnitud ehk tööle minema. Loodan paduvihma.
Igatahes. Oli meeldiv. Järgmise korrani.