Tööstuse tänav

Eile öösel sain ma peksa. Koplis. Venelaste käest. Mitte eriti hullult, ei roomanud ega vajanud arstiabi. Rauno sai ka. Hullemini vist. Aga ära ei surnud keegi. Sandra sai küll pisikese vaimse trauma ja me kõik kolm saime väärtusliku õppetunni võrra rikkamaks - mitte kunagi ei oska peo alguses ette öelda, millega pidu lõppeda võib. Mõnikord näiteks lõhkiste huulte ja sinikatega.

Aga, et miks?
Selle pärast, et me rääkisime eesti keeles. Tegelikult me muidugi kisasime ja naersime, aga siiski eesti keeles. Vot sulle integratsiooni ja kõike muud. Nukker.

Nüüd joon kõrrest. Muidu läheb veidi mööda. Piinlik. Homme ja ülehomme peaksin olema tööl. Kahtlen selles. Sellise välimusega ikka teenindajaks ei lähe.

Ühtlasi annan teada, et kuigi elu on ebaõiglane ja ebapädev ja üldse üks suur hädaorg, pole ma siiski lootust kaotanud ja ei kaldu sügavamasse misantroopiasse kui varem. Tänan.

Kiri perearstile

Ma ei tea kunagi, mis kell on, sest mul lihtsalt pole kella. Üldiselt ei kavatse ma seda ka soetada, ega üldse oma toast eriti tihti lahkuda. Oma liikumise olen ma minimaliseerinud hädavajalikuni. Kõige selle tõttu eksisteerib mul kaks aega. Siis kui ma aiman, mis kell on ja siis kui mul pole halli aimu ka kui palju ta parasjagu olla võiks. Väga mugav süsteem. Olen uhke, et mul on oma isiklik ajaarvamine. Kuupäevade vahetumise kallal pean veel veidike tööd tegema, sest ühtlasi ei ole mul ka kalendrit. Kord elasin kaks nädalat kolmandas detsembris. See on mõnes mõttes isegi hea, sest kui kuupäevad ei vahetu, ei lähe ka piim ettenähtud kuupäeval halvaks.
Muidu on mul kõik hästi. Tervis on korras. Söön regulaarselt ja mõõdukalt. Alkoholi ei tarbi. Hiljuti võtsin hamstri.

ebapädev

Mul tuli mõte. Tähendab, mitte uus mõte, vaid üks ja sama vana idee, mis end pidevalt uuesti ja uuesti ilmutab ning meeleheitlikult end millegi originaalsena esitada püüab. Mine ära mõttetu mõte!

Peale selle - prostid ei edene kõige kiiremini. Samas ei näe ka otsest takerdumist. Vähemalt mitte mõtte koha pealt (jälle see neetud sõna) . "Tehnilised takerdused on täiesti normaalsed," lohutan ma end ja jätkan entuka positiivset mõtlemist. Üldiselt paistab kõik siiski töötavat. Kuigi ülejäänutel ei pruugi minusse just kõige suuremat usku olla. Täiesti mõistetav. Ebapädevus on paari viimase nädala märksõna. Ometi olen ma veendunud, et kõik raskused seljatatakse.

Õige pea lähen Laiale, panen kõik jupid ja tükid ja killud kokku. Homme jätkan samas vaimus. Vahepeal tulb millalgi kaks esseed kirjutada (oo, õnnistatud olgu Jürka) ja porfoolio valmis fabritseerida. Selle tarvis tuleb kõige pealt miski suurematsorti kaustik või asi osta. Peale selle peaks kompa ülesanded üles filmima ja peale kõige selle ka täna välja jõudma.... Kahtlustan, et oleks võinud ehk hoopis laevale põgeneda ja Rootsi redutama jäädagi.

Aga nüüd, sõbrad ja sugulased, lahkun ma teie meeldivast seltskonnast, et kütta valmis Kadri teisipäevane tekst... salapärane.