need õied ja nõmme raadio

Eile käisime Liisaga Sakus - pliit ajas suitsu sisse ja söögi ostmiseks lugesime viimased sendid kokku, nii et närviline naine minu taga kassajärjekorras sai korduvalt demonstratiivselt ohata kui kohvikoore ja kastmepurgi eest 20sendistes maksin. Rotielu, mis muud. Kuna arvuti, kõlarid ja kõik muu ununes koju, siis kuulasime erinevaid vahvaid raadiojaamu. Kõige sügavama elamuse jätsid öine botaanikasaade avokaadotaime emas- ja isasõite erinevusest ning hommikune nõmme raadio programm, mille läbiviija oli põhimõtteliselt igasuguse progressi kui sellise absoluutne vastane. Tere tulemast, sõnavabadus!
Homsest hakkan aga jälle tööl käima, neljas aasta jookseb - väga piinlik, mina olengi elupõline kohvikutöötaja. Hanna tuppa kolimisest ei tulnud nüüd kah mitte midagi välja, sest see anti nii kiiresti järgmisele elanikule üle, et ma ei jõudnud isegi suud lahti teha.
Neljapäeval on jazzis arvestus. Tõotab saada nalja.
Igatahes.
(hakkan varsti samastuma pensionäridega - toit on poes tõesti hirmus kallis)

jooga

Ma ei ole viimasel ajal peaaegu mitte midagi koolis käimise kõrval teinud. Ma olen keskendunud ühele asjale. Seda pole väga ammu juhtunud. Ainult rõõm.
Hirmust ülesaamine võtab veel aega. Töö aga juba käib.
Kõige selle kõrvalt on pea õlgade vahelt kuhugi kaugustesse ära kadunud. Pilk on udune ja mõte töötab uuel harjumatul režiimil.

Veetsin hiljuti vahva rohelise pärastlõuna oma suurepärase õega. Täielik nali. Aeg-ajalt kohtan temas tuttavaid käitumismalle ja hoiakuid. Noh, mis seal ikka öelda, ajalugu- see neetud targutaja - tõesti armastab end korrata.
No mis ma ikka räägin siin.

P.S. Mulle on saanud selgeks, et jooga ei meeldi mulle eriti. Või siis üldse.

rütmistatud lahing

Täna sain teada, et kujunditeta mittejäljendavates pärimuslikes viljakustantsudes esineb rohke ekstaatiline hüplemine. Millesse olen ma end küll seganud? Mitte ei oska seisukohta võtta. Oli siis seda tõesti nüüd tarvis? No ju siis oli. Metsa kõik muu, hakkan siis uuesti pihta. Küllap on seekord resultaat parem. Peab olema.

Laupäeval sai kõige muu seas siis ka 1. septembrit tähistatud. Vanad kombed ei paista kuskile kadunud olevat. Kui kord juba vere maitse suhu saadud, siis naljalt enam ilma hakkama ei saa. Või pigem ei taha. Verd igatahes paistab veel aga jaguvat.

Jah.
No ma ütlen. Hommikul ärkan ja vaatan, mis juhtub.