Teguderohke oktoober

Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas see juhtus, aga senini on oktoober olnud üks sündmusterohkemaid kuid sellel aastal. Etskae nalja...
Esiteks löödi mind kohe šokeerivate uudistega vastu vahtimist. Ühel hommikul kui Tiina Olleks otsustas haigeks jääda, läksin ma vabaksjäänud ajast rõõmsalt oma perearstile külla. Kaua need kurgumandlid kavatsevad siis ikka paistes olla ning hingamist ja söömist takistada. Kartulipudrust ja supist oli kah juba päris kõrini. Hämmastaval kombel võeti mind kohe vastu ja hakati peale kiiret ülevaatust küsimustega pommitama. Ikka, et kus ja millal ja kellega... Muutusin kahtlustavaks ja hakkasin targu puiklema. Küsimused muutusid üha jultunumaks ja mina tundisn ennast vaikselt tooli sisse vajumas ja hambaid krigistamas. Lõpuks võeti mult umbes pangetäis verd ja lubati järgmiseks päevaks teatada, kas mul siis on HIV või mitte.

Vereproovi tulemuste saabumiseni värisesin ja kuulutasin maailma lõppu. Takkajärgi on muidugi väga meeltlahutav mõelda, kuidas erinevad inimesed mind erisugustel viisidel lohutada proovisid. Kohtasin lähenemisi seinast seina ja kaugemale veel. Põhilise strateegiana kasutati eitamist - eieiei, see pole võimalik, seda pole olemas, sellist haigust polegi kunagi olemas olnud, sa eksid, see on kõigest külmetus ja üleüldse, mida need arstid ikka teavad. Siis kohtasin veel halvasti varjatud hüsteeriat - issand, misasja, päriselt, aga mis siis saab nüüd, jumal hoia, mis nüüd saab...ei, tähendab kõik on ju ikka hästi, ma usun küll, et kõik on korras, jah, oh...no jumal hoia, aga kuidas sa nüüd siis nii, oh...(teksti andes tagane teise ruumi ja kata nägu esimese ettejuhtuva asjaga)
Siis tuleks kindlasti ära märkida ka vahva võllahuumori (senini mu isiklik lemmik), absoluutse uskmatuse ja teema pideva kõrvalejuhtimise (ahsoo, nojah, põnev, aga muide, kas te eile seda dokumentaalfilmi vaatasite ETVst, väga põnev lähenemine punarind käblikute toitumistavadele, kas te ei leia...)
Tagantjärgi ei saa ma muidugi üleüldse aru, miks ma seda nii avalikult kuulutasin, aga mis tehtud see tehtud. Ja tänaseks päevaks on selge, et eelnimetatud tõbi mind veel hauda ei vii. Muidugi on siiani veel täiesti selgusetu, mis mul siis siiski viga on, sest vereproovi täielik vastus on tublide laboritöötajate poolt väljaselgitamisel. Sellegi poolest otsustas perearst välja kirjutada antibiootikumi, mille vastu - pole veel kindel. Igatahes ootan ma selle manustamise algusega niikaua kuni mulle mõni veenev põhjus esitatakse või siis vähemalt mainitakse, mis mul viga olla võiks. Kurgumandlid taastasid hiljuti oma normaalse oleku ning vanad sõbrad hapnik ja toit pääsevad taas hõlpsalt külla.

Liisa otsustas oma ema sünnipäevaks väikestviisi fotonäitusega maha saada. Ikka sealsamas, kus pidugi peetakse. Öösel enne suurt pidupäeva riputasime fotod siis üles. Aga ikka sellised suured fotod, mis kaalusid piisavalt, et lõhkuda kõik varemvalmistatud paberkinnitused, mis piltide tagaküljele tamiili jaoks valmis seatud olid. Esiteks võitlesime suure värvilise kaleidoskoop-pildiga, mis algusest peale korduvalt maha prantstas. Siis saime üles võilille- ja autopildi, mis mõningat aega tublisti omal kohal seisid. Lõbus foto rohtukasvanud aiavärvast püstitas aga rekordi ning kokkus alla lausa 4 korda. Kella kolmeks öösel olid kõik pildid lõpuks peale rohkeid strateegiamuutusi tamiili sidumises ja pingutamises üleval. Vaid eelmainitud auto otsustas meie lahkumiseks ühest nurgast end siiski vabaks päästa. Jätsime asja sinnapaika ja põgenesime. Järgmisel hommikul läksime kaema, mitu pilti veel rippumas on. Suur oli meie üllatus (või siis mitte) kui kõik meie riputatud pildid olid alla kukkunud. Ainukesena püsis juba varem paigaldatud foto Liinast. No kui see ei ole märk püsivast suhtest, siis olen ma maailmast küll vist valesti aru saanud:P Kokkuvõtteks sai kõikidele taiestele nõelaga auk sisse torgatud ja tamiil sealt läbi topitud. Näitus sai valmis 25 minutiga. Nii palju siis vanasõnast, et tänaseid toimetusi ära jäta mitte homse varna. Vähemalt sai öösel redelil kõõlumise ja nähtamatu niidi sidumsega ohtralt nalja.

Eile aga suutsin ma sattuda oma esimesse autoavariisse. Sõitsin suurele valgele ront-autole lihtsalt külje pealt sisse. väljusin siis oma suurepärasest korea plastikautost, panin käed puusa ja hakkasin skandaali punuma. Pole ikka ammu nii ebaadekvaatselt reageerinud. Süüdistasin kõiki ja kõike. Lõpuks suutsin siiski mõista, et olen ise loll. Olukord lahenes õnneks suuremate tüsistusteta. Sõidan nüüd lihtsalt kergelt mõlkis autoga ja tunnen piinlikust, et isa selle kordategemise kinni maksab. Väga piinlik.

somnanbuul

Täna hommikul võttis mu organism vastu otsuse ära väsida. Peale seda kui ma joogas korduvalt püstiasendist magama jäin ja kõikide vahvate tasakaalu-venitusharjutuste ajal selili kukkuma kippusin, ei jäänud suurt muud üle kui koju kebida. Nüüd istun siin ja tunnen, et pea käib ringi ja süda on paha, aga palavikku pole ollagi ja veidike piinlik on ka , et koolis ei ole.
Laupäeva õhtul sõitsin Tartusse Karinile külla. Käisime klubis ja jaurasime elu eest. Väga lõbus oli - tuli meelde, milline see tartu elu oli. Zavoodi ei jõudnudki. kahju.
Peaks magama minema nüüd.