Berliin oli kummaline. Lummav ja rõve ühekorraga.
Me elasime sügaval Ida-Berliinis, mis ei omanud tegelikult suurt tähtsust, sest enamasti sai ringi liigutud pimedal ajal ning ma ei teinud niikuinii vahet, kus parasjagu ollakse. Ulualuse olime saanud täna Vencelile (kelle nime ma raudselt valesti kirjutasin). Eelnimetatu oli üks kahest saksa noormehest, keda Hanna ise suvel Eestis võõrustanud oli. Tegemist polnud küll tema enda elamisega - ma ei saanudki aru, kuskohas ta ise elas - vaid tema sõbra isa korteriga. Ka sõbra isa ei paistnud seal permanentselt elavat. Keerulised lood igatahes.
Seesama sõbra isa oli aga üks põnevamaid kujusid, keda me kohtasime. Enne kahe Saksamaa ja kahe Berliini ühinemist elas eelmainitud härrasmees idapoolses pealinnas rahulikku ja standartset sotsialistlikku pereelu ning töötas laboris keemikuna. Ent peale seda kui kapitalistliku õnnistuse kaarikud kolinal läbi Brandenburgi väravate olid kihutanud, sai perekonnaõnn järsku otsa. Naine kolis läände ja alustas uut elu ning on tänaseks päevaks õppinud armastama nii head juustu, veini kui ka meelelahutust. Mees aga kaotas töö, päris mitu hammast ja langes nii mõnegi pahe võrku, kus ta siiamaani suhteliselt rõõmsalt sipleb.
Meelelahutust jagus Berliinis ohtralt. Sai käidud siin ja seal, ühes ja teises klubis ja baaris ja kohvikus ja poes ja rongijaamas ja kebabiputkas ja nii edasi. Ometi jäi midagi väga olulist puudu. Siiani ei oska ma adekvaatselt sõnastada, mis see siis täpselt oli või olemata jäi.
Igatahes, sinna linna tuleb naasta, aga kunagi hiljem ja soovitatavalt suvel.