uus kodu - http://kidsicko.wordpress.com/

Kummaline, kuidas mõni inimene ühtäkki tõrgub vastamast endast jäänud mälestuspildile su peas. Veider kui keegi, keda sa läbi ja lõhki tunned - või vähemalt veidikenegi tead - korraga hoopis teistsugune on. Esimene emotsioon on pettumus. Sa tunned, et sind on julmalt petetud, et su mälestused on üks suur vale, mille keegi salaja su pähe sokutas. Pole ju võimalik, et sa ise oled teisi enese ümber täiesti valesti hinnanud.

Siis tuleb enesepetmise faas, mis üritab sind veenda, et aja jooksul peavadki inimesed su ümber muutuma. Aeg on see kurinahk, kes on nad ümber vorminud ja tuttavate nägudega võõrasteks moondanud. Kõik on muutunud. Oh, traagikat.

Ent! Lõpuks saad sa aru, et see, kes tõeliselt muutunud on, oled sa ise. Igasuguse hinnanguta - ei halvemaks ega paremaks. Lihtsalt muutunud teiseks inimeseks, kellel on sarnane nägu. Ja sina oled see kellele vaadatakse otsa ja loodetakse tuttava näolapi taga kedagi teist kohata.

Siis ei jää enam muud üle kui tuttavate nägudega uuesti tutvust sobitada. Kes teab, ehk saad mõnega veel sõbrakski. Lootust igatahes on.

Maikuu on traditsiooniline hüsteeriakuu. Ma olen selles täiesti veendunud. Selkorral süvendab hüsteeriat asjaolu, et enne mai algust oli tubli kaks nädalat absoluutset mittemidagit. Aprill kadus vuhinal mööda ja lõi oimetuks. Kiire taastumine oleks kasulik. Maarja lõputöö, meie enda soolod, magistrite kohaspetsiifiline etendus, libedasõit ja kärmelt lähenevad eksamid. Siis veel loodetav ärakolimine ja taaskordne naasmine Vene tänava vahvasse töökollektiivi. Ma tõesti ei tea, kaua võib Chocos nalja teha. Ometi-ometi. Paistab, et ka Hanna ja Kaisa võtavad eesoleval suvel sisse oma täieõiguslikud kohad mu kolleegidena. Teeme näod, et oleme jälle alaealised. Vaatame, kas õnnestub.

Teine suur nali on juba mainitud ärakolimine Hiiu-Suurtüki tänavale. Nagu koliks omaenese suvilasse. Või midagi sellist. Üleüldse, see koht assotseerub mul enamasti ainult ühe kindla suvega aastaid tagasi kui sai mööda Eestimaad ringi hääletatud ja Kaisa toas akna peal suitsu tehtud. Samas kui nüüd pingsamalt meenutada, siis ei piirdunud asi siiski suvega. Ülemise korruse ahjugi on pakasega köetud ja siis vastu soemüüri magatud.

Ja siis veel:
Laupäeval käis Tiganik ujumas - rannahooaeg on seega ametlikult avatud. Ma tänan.

Mis on kvaliteet kunstis ja milline vastutus lasub kunstnikul? Kas ja kui võrrelda kunstniku lemmikloomaga, siis millisega täpsemalt? Või pigem, et milline lemmikloom paremini kindlat kunstniku tüpaaži esindama sobib? On kunstiviljeleja hoopis parasiit? Kas imetlema peaks pigem sellist kunstnikku, kes ühiskonnaga suhestub ning ennast viimase funktsionaalseks osaks peab või hoopistükkis säärast kunstnikku, kes väliskeskonnast vaid harvasid impulsse haarab ja valdava enamuse oma õndasast või valulisest eksistentsist iseenesese selstkonnas veedab? Kui kunsti kvaliteet on tõepoolest olemas, siis miks on selle mõõduühiku kindlaksmääramine sama lihtne kui jalgpalli läbi lukuaugu pressimine? Ja miks ei suuda Ülle Toming mitte ühelegi asjale üle 10 minuti keskenduda?
Need on tänase õhtu küsimused. Jääme ootama vastuseid.

hommik on õhtust targem. kõik viimikidikad kogunege ja röökige kopsud rõõmust ribadeks!

Abitu ja okkaline. Tüdinud. Pukka tappis mu vaimu. Jube naine. Lähen, puhkan. Homme jälle. Oh.

Tööstuse tänav

Eile öösel sain ma peksa. Koplis. Venelaste käest. Mitte eriti hullult, ei roomanud ega vajanud arstiabi. Rauno sai ka. Hullemini vist. Aga ära ei surnud keegi. Sandra sai küll pisikese vaimse trauma ja me kõik kolm saime väärtusliku õppetunni võrra rikkamaks - mitte kunagi ei oska peo alguses ette öelda, millega pidu lõppeda võib. Mõnikord näiteks lõhkiste huulte ja sinikatega.

Aga, et miks?
Selle pärast, et me rääkisime eesti keeles. Tegelikult me muidugi kisasime ja naersime, aga siiski eesti keeles. Vot sulle integratsiooni ja kõike muud. Nukker.

Nüüd joon kõrrest. Muidu läheb veidi mööda. Piinlik. Homme ja ülehomme peaksin olema tööl. Kahtlen selles. Sellise välimusega ikka teenindajaks ei lähe.

Ühtlasi annan teada, et kuigi elu on ebaõiglane ja ebapädev ja üldse üks suur hädaorg, pole ma siiski lootust kaotanud ja ei kaldu sügavamasse misantroopiasse kui varem. Tänan.