Kummaline, kuidas mõni inimene ühtäkki tõrgub vastamast endast jäänud mälestuspildile su peas. Veider kui keegi, keda sa läbi ja lõhki tunned - või vähemalt veidikenegi tead - korraga hoopis teistsugune on. Esimene emotsioon on pettumus. Sa tunned, et sind on julmalt petetud, et su mälestused on üks suur vale, mille keegi salaja su pähe sokutas. Pole ju võimalik, et sa ise oled teisi enese ümber täiesti valesti hinnanud.

Siis tuleb enesepetmise faas, mis üritab sind veenda, et aja jooksul peavadki inimesed su ümber muutuma. Aeg on see kurinahk, kes on nad ümber vorminud ja tuttavate nägudega võõrasteks moondanud. Kõik on muutunud. Oh, traagikat.

Ent! Lõpuks saad sa aru, et see, kes tõeliselt muutunud on, oled sa ise. Igasuguse hinnanguta - ei halvemaks ega paremaks. Lihtsalt muutunud teiseks inimeseks, kellel on sarnane nägu. Ja sina oled see kellele vaadatakse otsa ja loodetakse tuttava näolapi taga kedagi teist kohata.

Siis ei jää enam muud üle kui tuttavate nägudega uuesti tutvust sobitada. Kes teab, ehk saad mõnega veel sõbrakski. Lootust igatahes on.