Maikuu on traditsiooniline hüsteeriakuu. Ma olen selles täiesti veendunud. Selkorral süvendab hüsteeriat asjaolu, et enne mai algust oli tubli kaks nädalat absoluutset mittemidagit. Aprill kadus vuhinal mööda ja lõi oimetuks. Kiire taastumine oleks kasulik. Maarja lõputöö, meie enda soolod, magistrite kohaspetsiifiline etendus, libedasõit ja kärmelt lähenevad eksamid. Siis veel loodetav ärakolimine ja taaskordne naasmine Vene tänava vahvasse töökollektiivi. Ma tõesti ei tea, kaua võib Chocos nalja teha. Ometi-ometi. Paistab, et ka Hanna ja Kaisa võtavad eesoleval suvel sisse oma täieõiguslikud kohad mu kolleegidena. Teeme näod, et oleme jälle alaealised. Vaatame, kas õnnestub.

Teine suur nali on juba mainitud ärakolimine Hiiu-Suurtüki tänavale. Nagu koliks omaenese suvilasse. Või midagi sellist. Üleüldse, see koht assotseerub mul enamasti ainult ühe kindla suvega aastaid tagasi kui sai mööda Eestimaad ringi hääletatud ja Kaisa toas akna peal suitsu tehtud. Samas kui nüüd pingsamalt meenutada, siis ei piirdunud asi siiski suvega. Ülemise korruse ahjugi on pakasega köetud ja siis vastu soemüüri magatud.

Ja siis veel:
Laupäeval käis Tiganik ujumas - rannahooaeg on seega ametlikult avatud. Ma tänan.