come chicken yes

Olime Sophiega kanutis. Festival lõppes absurdiga. Hea.
Hiljem keerutas ta Raekoja platsil tuld ja tiksus koos minuga Polümeris. Sellist inimest, kes õhtu kulgedes end peaaegu kogemata süütab, ent sellest erilist numbrit ei tee saab ainult imetleda ja armastada. Veel hiljem tegime statoili-pikniku.
Ei ole tõesti miskit uut siin ilmas...
come chicken yes indeed.

Paratsetamool - parim vitamiin

Haige olla ei ole tore.
Täna lubasin endale, et - maksku, mis maksab - aga nüüd saan kohe terveks. Sõin ära ploki paratsetamooli ja tundsin, et energiat ja teotahet on kohe hulgi. Ronisin siis kohe linna peale kah. Ikkagi kaks päeva kodus passitud, kaua siis võib? Käisin ja tegin kanutis baari. Paistab, et hakkan seda lähitulevikus häirivalt tihti tegema. Vähemalt saan kõiksugu põnevaid etendusi vaadata. Arvan, et olen varsti ise ka tantsuteatri nägu.
Rääkisin telefonis täna ka Kaisaga, kes siis juba teist päeva sõbralikus Soome vabariigis elab. Pajatas teine, et eelmisel öösel oleks nad Kataga peaaegu kuuse all pidanud magama, sest põhjanaabrite põhjalik bürokraatia ei võimaladnud neile ühiselamutoa võtmeid, kus - kusjuures - nagu täna selgus, pole vooditel isegi mitte madratseid. Vot sulle hõimuvendade heaoluühiskonda. Samas võib see vabalt olla ka eraldi madalama standaridega ühiselamu Ida-Euroopa välisüliõpilastele. Euroopa Liidus mõeldakse teadupärast ju kõigele. Ei maksa siis eesti üliõpilasi kohe madratsite ja muude luksusmugavustega ära ehmatada, unustavad veel äkki siis õppimise kah ära ja lamavad päev läbi voodis.
Homme olen sunnitud ehk tööle minema. Loodan paduvihma.
Igatahes. Oli meeldiv. Järgmise korrani.