Maikuu on traditsiooniline hüsteeriakuu. Ma olen selles täiesti veendunud. Selkorral süvendab hüsteeriat asjaolu, et enne mai algust oli tubli kaks nädalat absoluutset mittemidagit. Aprill kadus vuhinal mööda ja lõi oimetuks. Kiire taastumine oleks kasulik. Maarja lõputöö, meie enda soolod, magistrite kohaspetsiifiline etendus, libedasõit ja kärmelt lähenevad eksamid. Siis veel loodetav ärakolimine ja taaskordne naasmine Vene tänava vahvasse töökollektiivi. Ma tõesti ei tea, kaua võib Chocos nalja teha. Ometi-ometi. Paistab, et ka Hanna ja Kaisa võtavad eesoleval suvel sisse oma täieõiguslikud kohad mu kolleegidena. Teeme näod, et oleme jälle alaealised. Vaatame, kas õnnestub.

Teine suur nali on juba mainitud ärakolimine Hiiu-Suurtüki tänavale. Nagu koliks omaenese suvilasse. Või midagi sellist. Üleüldse, see koht assotseerub mul enamasti ainult ühe kindla suvega aastaid tagasi kui sai mööda Eestimaad ringi hääletatud ja Kaisa toas akna peal suitsu tehtud. Samas kui nüüd pingsamalt meenutada, siis ei piirdunud asi siiski suvega. Ülemise korruse ahjugi on pakasega köetud ja siis vastu soemüüri magatud.

Ja siis veel:
Laupäeval käis Tiganik ujumas - rannahooaeg on seega ametlikult avatud. Ma tänan.

Mis on kvaliteet kunstis ja milline vastutus lasub kunstnikul? Kas ja kui võrrelda kunstniku lemmikloomaga, siis millisega täpsemalt? Või pigem, et milline lemmikloom paremini kindlat kunstniku tüpaaži esindama sobib? On kunstiviljeleja hoopis parasiit? Kas imetlema peaks pigem sellist kunstnikku, kes ühiskonnaga suhestub ning ennast viimase funktsionaalseks osaks peab või hoopistükkis säärast kunstnikku, kes väliskeskonnast vaid harvasid impulsse haarab ja valdava enamuse oma õndasast või valulisest eksistentsist iseenesese selstkonnas veedab? Kui kunsti kvaliteet on tõepoolest olemas, siis miks on selle mõõduühiku kindlaksmääramine sama lihtne kui jalgpalli läbi lukuaugu pressimine? Ja miks ei suuda Ülle Toming mitte ühelegi asjale üle 10 minuti keskenduda?
Need on tänase õhtu küsimused. Jääme ootama vastuseid.

hommik on õhtust targem. kõik viimikidikad kogunege ja röökige kopsud rõõmust ribadeks!

Abitu ja okkaline. Tüdinud. Pukka tappis mu vaimu. Jube naine. Lähen, puhkan. Homme jälle. Oh.

Tööstuse tänav

Eile öösel sain ma peksa. Koplis. Venelaste käest. Mitte eriti hullult, ei roomanud ega vajanud arstiabi. Rauno sai ka. Hullemini vist. Aga ära ei surnud keegi. Sandra sai küll pisikese vaimse trauma ja me kõik kolm saime väärtusliku õppetunni võrra rikkamaks - mitte kunagi ei oska peo alguses ette öelda, millega pidu lõppeda võib. Mõnikord näiteks lõhkiste huulte ja sinikatega.

Aga, et miks?
Selle pärast, et me rääkisime eesti keeles. Tegelikult me muidugi kisasime ja naersime, aga siiski eesti keeles. Vot sulle integratsiooni ja kõike muud. Nukker.

Nüüd joon kõrrest. Muidu läheb veidi mööda. Piinlik. Homme ja ülehomme peaksin olema tööl. Kahtlen selles. Sellise välimusega ikka teenindajaks ei lähe.

Ühtlasi annan teada, et kuigi elu on ebaõiglane ja ebapädev ja üldse üks suur hädaorg, pole ma siiski lootust kaotanud ja ei kaldu sügavamasse misantroopiasse kui varem. Tänan.

Kiri perearstile

Ma ei tea kunagi, mis kell on, sest mul lihtsalt pole kella. Üldiselt ei kavatse ma seda ka soetada, ega üldse oma toast eriti tihti lahkuda. Oma liikumise olen ma minimaliseerinud hädavajalikuni. Kõige selle tõttu eksisteerib mul kaks aega. Siis kui ma aiman, mis kell on ja siis kui mul pole halli aimu ka kui palju ta parasjagu olla võiks. Väga mugav süsteem. Olen uhke, et mul on oma isiklik ajaarvamine. Kuupäevade vahetumise kallal pean veel veidike tööd tegema, sest ühtlasi ei ole mul ka kalendrit. Kord elasin kaks nädalat kolmandas detsembris. See on mõnes mõttes isegi hea, sest kui kuupäevad ei vahetu, ei lähe ka piim ettenähtud kuupäeval halvaks.
Muidu on mul kõik hästi. Tervis on korras. Söön regulaarselt ja mõõdukalt. Alkoholi ei tarbi. Hiljuti võtsin hamstri.

ebapädev

Mul tuli mõte. Tähendab, mitte uus mõte, vaid üks ja sama vana idee, mis end pidevalt uuesti ja uuesti ilmutab ning meeleheitlikult end millegi originaalsena esitada püüab. Mine ära mõttetu mõte!

Peale selle - prostid ei edene kõige kiiremini. Samas ei näe ka otsest takerdumist. Vähemalt mitte mõtte koha pealt (jälle see neetud sõna) . "Tehnilised takerdused on täiesti normaalsed," lohutan ma end ja jätkan entuka positiivset mõtlemist. Üldiselt paistab kõik siiski töötavat. Kuigi ülejäänutel ei pruugi minusse just kõige suuremat usku olla. Täiesti mõistetav. Ebapädevus on paari viimase nädala märksõna. Ometi olen ma veendunud, et kõik raskused seljatatakse.

Õige pea lähen Laiale, panen kõik jupid ja tükid ja killud kokku. Homme jätkan samas vaimus. Vahepeal tulb millalgi kaks esseed kirjutada (oo, õnnistatud olgu Jürka) ja porfoolio valmis fabritseerida. Selle tarvis tuleb kõige pealt miski suurematsorti kaustik või asi osta. Peale selle peaks kompa ülesanded üles filmima ja peale kõige selle ka täna välja jõudma.... Kahtlustan, et oleks võinud ehk hoopis laevale põgeneda ja Rootsi redutama jäädagi.

Aga nüüd, sõbrad ja sugulased, lahkun ma teie meeldivast seltskonnast, et kütta valmis Kadri teisipäevane tekst... salapärane.